enne surma

on hea,kui kirjutada,et kaikki on kunnossa.magu streigib kohati ja nina lekib,aga muidu pole viga.sama,nagu 15 aastat tagasi.seega,joomine ei tapa kedagi kiiresti.kuradi linnu m2rt elas igivanaks.seega ma saan ehk ka 50 jooneni.ehk

paadunud roolijoodik

lugesin täna mingit artiklit,kus soomes vedas tahmas mees kaubikuga köie otsas teist tahmas meest.môlemad olla viidud platele.see lugu meenutas mulle,kuidas mul endal ropult vedanud on,kui aega tagasi kerida.1990 aastal arvas vanaisa,et autot oleks vaja jah,saaks vôistes sugulastele külla minna,vôi siis tahkuranda surnuaiale lilli viima.mul olid load siis juba,veokiload sain 17 aastaselt,sôidukiload hakkasid kehtima,kui olin sôjaväes.vanal oli pappi omajagu,seega sai ostetud VAZ 2101.see oli kôva sôna tol ajal.tumeroheline,lasin talle ka lisa udutuled ja pidurituled panna.mootor kabjastas paari kuuga ära,aga peale kapitaalremonti oli see jôhker pill.mootori remondi maksis vanaisa,loomulikult.tagarattaveoga sôiduk on tatikale ideaalne kool,kuidas sôitma ôppida.sain lumevalli,kruusal saba ette ja suutsin ka sügisel libedaga oma aja maasturile tagant sisse sôita.selle esinurga siledakspeksmine oli suht keeruline.ônneks oli häid vene mehi,kes asja tundsid ja auto oli jälle korras.mis kôige olulisem,ma EI JOONUD enne sôitmist tilkagi alkot,pôhimôtteliselt,sel ajal veel mitte.sellest ajast algas mul vedamine pikaks ajaks,et midagi erilist ei juhtunud. 1.käisin tallinnas pappi toomas ja vôtsin peale hääletaja.kena tüdruk oli.küsis,kas ta vôiks ise roolida ja vastutasuks külla tulla.nôustusin ja see oli napikas.tal polnud lube ja sôita ka ei osanud.aga raske jalaga oli.peale napikat kokkupôrkest pääsemist sôitsin ise edasi.mis kôige hullem,ma ei keppinud teda.see oli mu elu üks hullemaid vigu 2.mazda 323 oli igav masin.ajasin sellega alla teel kakerdava linnu,kiire oli.masina sain ônneks müüdud,kahjudega 3.BMWd siis mulle meeldis juba tina panna.ja ma panin ka,rahulikult.vanem,1981 haininaga bemar oli auto,mis meeldis mentidele.tulin sellega peolt,pudel dzhinni ja ôlled lipsu vahel.vôeti rajalt maha.puhuma ei pandud,mainiti,et ma peaks kanada lipuga kleepsu pamprilt eemaldama.vedas.uuema bemariga tulin klubist,tahmas,tuled ka ei pôlenud.peeti kinni.teil tuled ei pôle!-ütles naispolitseinik.vahepeal lülitasin sisse,ütlesin-peaksid pôlema ju.neiu vaatas js ütles-jah,korras.head reisi.puhuma ei pandud. tulin klubist,joomane,aga sinti vaja sôita pärnust.talv ka,kuradi aknad härmas.silla otsas peeti kinni,rutiin.tulge välja autost palun,ütles politseinik.esimene môte oli-nüüd on putsis.teil tuleb autost alkoholilôhna,kas on tarvitatud? uuris politseinik.ilmselt küll,ei tunne neid hääletajaid-vastasin.puhuma ei pandud,läksime veel kasiinosse.rohkem jamasid polnud 4.ford probe.see oli nii sitt auto,et seda eriti ei peatatudki.ma siis jôin ainult ôlut ja ma eeldanudki,et mingi ment mind tülitada vôiks peale 6 sanga vôi nii.selle auto omapära oli ilus väljanägemine.müüa oli lihtne,aga rahas kaotasin.tôsi,see oli pohhui.tulles tagasi bemarite juurde,vedas mul veelgi,korda kaks.saades 24 aastaseks,tähistasime seda meeskonnaga väärikalt.koht oli türa teab kus,kuskil maakülas.zepi isa maamajas.paar kilti eemal oli kôrts,vaja oli minna.tüdrukud ei tulnud kaasa ja ôieti tegid.aastal siis oli populaarne lugu juulikuus lumi on maas.mäletan,et seda lasti seal kôrtsis,siis tundsin,et vaja tudile minna,keerasin autos tagaistmele puhkama.ja siis aetakse üles-paneme uttu,asi halb.andsin vôtmed ja tuld,pôgeneme.kruusatee.avan luugid,80 rauas,mingi auto jälitab.jäi maha see auto,jäin uuesti tukkuma.midagi ei juhtunud.hiljem selgus,et kôrtsis oli meie auuli omade ja kohalike vahel löömaks läinud.samal peol kasutuses olnud teise autoga läks sitemini,kraav ja esisild paigast ära.see volkar oli müügiplatsilt vôetud muidu.selle eest vôis veiksil jauramist tulla hiljem.teist korda vedas mul bemariga,olles ära ôppinud niiöelda ameerika mägede läbimine.seal on keelumärgid,lauluka pool telliskivi ja auuli poolt ringike.need on pohhui.tuleb korralikult sisse kallata ja sôita.kui ringikese poolt tulla,saab vôtta täisnurkset kurvi auto perse ees,eksole.aga tookord oli tekkinud rajale vagu,kuhu tagaratas takerdus.mis kuradi valemiga me zepi ja arto onuga alla järsakust ei lennanud,on ônn.mina olin roolis.siis oli minuteid vaikust.keegi ei öelnud midagi.ju vedas sealsamas,aasta hiljem,samas kohas,saabus malevlane.ma ei sôitnud,jôin ôlut.pudelirocki.autos.aus vastus oli -joon ôlut.kasemati tagaistmel ütles,et meil on pihlakapeeti ka,tahad?ta ei tahtnud.ütles,et kui meie brigaad peaks seda autot täna liikumas nägema,läheb teil koerasti.tund aega istusime seal,ei liikunud kuhugi.jôime kôik ära,mis oli.hirmuga sôitsin koju.krossiraja juures on kogretiigid.ka seal on hea juua roolis.jôimegi ja saabus politseiauto.see oli ok,kuna ta elas seal läheduses.joote,munnid?küsis korravalvur.just nii,jax!joome.on teil veel,mul kurk kuivab,sitt päev oli.meil oli muidugi.muide see korravalvur on tôeliselt kogukas mees.jumal tänatud,et ta mu sôber oli. peale neid pisiasju tekkis karistamatustunne.ehk minge vittu,joon millal tahan ja palju tahan 5.audi 80 coupe ma ei tea,kui suur on protsent,et ma sellega kaine peaga sôitsin.vahel ikka.sellega ma käisin 2 korda rakveres,korra pulmas ja korra mingil bridzhiturniiril.pulm oli pohhui,aga turniir oli keeruline.ma jôin seal enda täiega vesioinaks,olles kindel,et mul on kaine autojuht.eksisin.tookordne sôit wesenberghist punkti b oli vaevaline,sest nii koomas ma pole kunagi rooli taga olnud,kui tookord.ma jäin kuskil rakveres korra ekslema ja kui ma lôpuks kobaga raine maja juurde jôudsin,tagurdasin selle auto vastu posti lôuna-eesti turniir.palm sôitis tagasi pärnu poole,sest ta oli kainem kui mina.panime teel liugu,hang pidas kinni.saime rondi välja,möödasôitev politseipatrull pidurdas korraks,kuid huvi ônneks ei tundnud kôige sitem asi,mis ma sellega teha suutsin,oli...ma läksin sellega sindis ameerika mägedele,merka autos.seega ma olin 34 aastasena alles täielik idioot,poisike,värd.ja ma olin vôtnud.läksin telliskivi poolt,teise käiguga,siis tômbab hüppel lendu.aga siis vigu ei tohi teha peale maandumist,200 meetrit hiljem kurv ja vôsa.merka palus hiljem-tee veel issi seda,tee veel! see on kôige sitem asi elus,mida ma joomasena roolis teinud olen.merka oli siis 4 aastane. miks ma seda üldse kirjutan? sest mul on viimase hoora moodi vedanud.pisiasjadest ma ei viitsigi kirjutada.tänan oma koolikaaslasest eesti politseinikku,kes mu lôpuks joomasena roolis vahele vôttis ja eelkôige shoti patrulli,kes mind platele viis.seal oli aega môelda.shotis oli rahatrahv väiksem kui eestis,aga uskuge mind,kohtus tundsin end tôelise pasana.ma ei usu,et ma kunagi enam autot juhin.kui,siis kainena nagu prillikivi. see ,et mina kui niisugune olen elus ja pole kedagi vigastanud,on ônn,lotovôit.see,kes mu nuppe liigutab,hoiab mul silma peal.kui merka 6 aastasena korteris tuld tegi,ei lasknud ta ka meil môlemil minna.ju siis on veel midagi,mis tegemata

ajalugu

ajalugu? me ei ütle ajalugu,me ütleme midagi muud.ehk siis meenutused või siis oli vist miskit.ajalugu kui selline kotib ainult teatud tüüpi friike. 1.sündimine.sellest ma ei mäleta midagi.loodetavasti ma ei tekitanud emale erilisi piinu väljutamisel,aga kui tekitasingi,siis see on mulle täiesti pohhui.sest minu näol väljutatud tulemus polnud seda väärt.sellest ajast alates,mida ma mäletan tatikapõlves,olin ma jõhkard.väidetavalt ma tallasin maal onu juures kassipoegade peal,ja kõik neist ellu ei jäänud.midagi nagu mäletaks sellest,aga ma pole kindel.karistada ma selle eest ei saanud.mida ma juba kindlalt mäletan,oli 1972 aasta,olin siis 3ne,istusin vanaisa süles ja vaatasin jäähokit.ma kartsin neid väravavahi maske.need olid nii jubedad,et peitsin pea vanaisa sülle.mis mänguga tegu oli,võib oletada,et mingi mm.kesktelevisioon hokit ikka näitas sel ajal,kuna punased olid hirmkõvad.ette rutates,hakkasin ma nsvl sporti eesotsas hokiga sajaga vihkama.teine asi,mis meenub,oli naabripoiss.ta oli must aasta vanem ja mis kõige hullem,ta sigitaja töötas niiöelda kaugsõidu autojuhsellel ajal oli see kõva sõna.see tähendas pappi ja eelkõige-nätsu.närimiskummi,joptvaju.saime siis naabriaial kokku,küsisin ka närikat.hui ta andis.aga ma olin kiire.sain ta juuksed pihku ja tirisin nii et pilpaid lendas.rohkemaks mõistust polnud.kisa oli palju,aga ma ei saanud jälle karistada,sest vanaema ei sallinud neid naabreid ja vanaisal oli pohhui ja tal polnud ka aega,sest tuli pappi kokku ajada.ja seda ta tegi kah.ta oli oma erialal pärnumaal tuntud meister ja rahapuudust polnud.vanaema tööl ei käinudki.kunagi tatikana leidsin vanamehe rahakarbi.jobannõi v rot.kaks sajarublast,viiekümnesed,hunnik lillasi 25seid ja muud.sel ajal oli 140 rubla kuus ok palk. kui kedagi peaks huvitama,miks minuga tegelesid vanavanemad ja mitte asjaga otseselt seotud inimesed,siis selgitan lühidalt.isa mängis tartu ülikoolis kossu tammiste pundis ja tuli kahekordseks eesti meistriks.tõele au andes küll pingipoisina aga siiski.ja 1971,kui ma olin 2 aastane,käis pauk.korvpallureid sõidutav buss kohtus veokiga ja lõigati sõna otseses mõttes pooleks.isa läks silmapilkselt manalateed ja sellest on mõneti kahju,kuna ma olen veendunud,et ta oleks mind sundinud kossutrenni.omal viimasel eluaastal ta treeniski juba noori mängumehi.ma oletan,et ehk siis oleks minust isegi kas just mängumees,aga noh,vähemalt normaalne inimeseloom saanud.ema oli ka samas bussis ja jäi imekombel ellu.nii oli

nota bene

ma ei ole aastat 2 sittagi kriband.erinevatel põhjustel.aga kes lootsid,et mind on kinnimajja viidud või ma olen ennast surnuks joond,ehk suisa murest oksa tõmmand,peavad pettuma.ma olen tagasi.ja ma luban,et aegajalt ma siia midagi pasandan.egas miskit ja kui teil keegi moblale juhtub helistama,ärge öelge alo,nagu mõni poola vitt teeb.see nimelt ajab mul sita keema.mina ei ütle alo,ma ütlen peedu.veidrad inimeseloomad ikka

pesumaja

no ma lihtsalt ei saa seda enda sees hoida,see tuleb välja puristada samamoodi,nagu pohmaka vedelsitt,muidu vaevab ja vaevab.ja selleks oleks seekord-PESUMAJA.
meie igapäevast leiba tuleb ju kuidagimoodi teenida ja miks mitte teha seda pesumajas,seda enam,et avastasin õudusega,et olen seda juba viimased 7 ja pool aastat teinud.see töö,mida sellel õnnetul töölisel,kes juhtumisi selles sitaaugus rabelema peab,on niivõrd kuradi rutiinne,et kohati tundub,nagu sulle kasvavad ajaga topeltmunad ja aju kärbub.seda on näha kohalike tohletand vanamuttide näol,kes naeravad ilma põhjuseta ja taovad nagu robotid oma masinlikke liigutusi 8 tundi jutti.see pull toimub smalls-liinil,ehk siis kohas,kus hiigeltriikraua liinile laotakse padjapüüre,köögirätikuid jms pisikest sitta,ma ei teagi mis on napkins eesti keeles.sellel liinil on 2 kindlat asja,mis igas lugupeetud töökohas suurbritannias peab olema,nimelt-mustanahaline ja puudega inimene.neegri osa täidab tütarlaps kuubalt,puudega inimene on kohalik õli.kes on vaimse puudega,kes räägib pidevalt midagi arusaamatut kõigiga,vajadusel ka omaette ja röhitseb.ülejäänud on poola tibinad,kes vatravad samuti 8 tundi jutti poola keeles.fucking hullumaja,kui sinna liinile pannakse.hulluks peetakse ka ilmselt mind,kuna ma ei naera ja ei suhtle kellegagi,kui vähegi võimalik seal.raske on naerda,kui ühe koha peal seismisest hakkavad jalad ja selg valutama ja silm vajub kinni igavusest.natuke lõbusam on teha sama tekikottide,linade ja laualinade liinil,seal saab paar sammu liikuda ka.aga seal on kubjaseks kohalik vananev mõrd,kes käseb normi täita.selle vastu ei aita muu,kui naeratada ja öelda-i do my best-ja samas vaimus edasi lasta.
kuid siiski,on ka kohti,kus ma enamus aega veedangi.nimelt lahkajana.lahkaja koht on hinnas,seal poolakaid pole.kõik kohalikud ja walesi pullivend.seal pole mingeid kuradi norme,saab raadiot kuulata ja rahulikult oma aeg täis tiksuda ja vahel ka õue suitsu tegema minna.nagu oaas kõrbes.seega,sorteerid rahulikult niiöelda musta pesu.enamus sellest on tegelikult ok,mis seal hotellis ühe ööga ikka niiväga juhtub nende linade ja tekikottide ja muu pasaga,eks ole.tiba pauku ja naiste päevaverd juhtub,aga see on juba ammu pohhui.siiski-on erandeid,et saada adrenaliinilaks igavuse peletamiseks.need on mustad kilekotid.ka nendest on enamus igavad,mis sisaldavad mingeid hotelliresto köögis kasutatud sitta.selleks on kummikindad.enamus sellest saastast ei haise ka eriti hullusti.kõige põnevamad asjad on punased kilekotid,mis on tulnud hooldekodudest ja hospicytest.nendega tegeleb osakonna juhataja.ja siis on veel erilised mustad kilekotid,millel on valge silt,millele on kirjutatud-SICK.vat just see on asi,millest ma hoian eemale nagu katkust.kuna kõik teadlikud lahkajad peidavad sellist monstrumit sisaldavat cage kuhu iganes,tuleb see välja alles siis,kui midagi muud enam teha pole.neljapäeval pääsesin napilt.nägin,et pole enam suurt lahata jäänud,õnneks leidsin enne mingi laualinade ja sitaste napkinsite cage.ja see viimane jäi teisele lahkajale.seal oli must põnev kilekott valge sildiga.ma olen alati mõelnud,mis nendega siis tehakse.samas eriti lähedal ei tahtnud olla ka,tegin näo,et pellerisse minek ja läksingi kaugemale.tüüp asus kilekoti kallale rõõmsalt ja siis luges silti.kadus mõneks minutiks ja tuli tagasi,kummikindad käes.holy fuck.ei saa öelda,et ta nägu poleks krimpsutanud,kui ta selle koti lahti lõhkus:-) enivei,sain teada,et selline kott visatakse masinaliini juurde,kus mingil ajahetkel liinimees selle tühjaks kallab.vägev,kas pole? samas,tuleb olla realist ja mõista,et alati varem või hiljem ropsib keegi kuskil voodisse ja keegi peab selle ära kasima.

aga see ei ole ega saagi olema mina. MINGU PUTSI

bettija vene rulett

see on hea mäng.seisneb selles,et valid naiste? tennise ja hakkad panustama tulevaste singel punktide peale laivis.kasulik on valida favoriitnaine,mustanahaline.pole oluline,kelle vastu ta mängib,lihtsalt panustage 10-20 raha muretult tema võidetud punktile,koef2/1.täpsustades,see on hea mäng igavuse peletamiseks ja tõi sisse mulle täpselt 3 pounderit.aga hommikuse aja sisustas.igastahes parem ajaviide,kui rahmakas pihku purustada või siis mingit järjekordset vuti hiidklubi hävingut vaadata.

aga nüüd pühamu rõdule torupilli kuulama ja pilve tõmbama.kirik on ikka hea,kui lähedal on.tasuta musa ja õnnelikud inimesed.saagu neid sitaks palju.aamen

vaba päev

see juhtus olema eile.vabal päeval mingil imelikul päeval nädala sees on see positiivne omadus,et pole olnud võimalust 2 päeva jutti juua nagu kord ja kohus.positiivne on nimelt see,et sellist kultuuritooja pohma pole,mille hulka kuulub ka vedelsitt.kuna segajaid ka peal polnud,läks bettimiseks.ei saa öelda,et oleks jooksnud nagu siid,aga jooksis.peale paari kahtlast kobistamist jõudsin seisu,kus tekkis ilge tahtmine 100 pounderit likku panna,eesmärgiga teha 100st 148.mõeldud-tehtud.ainuke viga oli see,et valisin üheks asjaks arsenali.no et viimase 8 minutiga väravat ei tule.tuli,nagu vitust puhutud muidugi.sellel hetkel ma soovisin,et segajaid oleks olnud.sest tavaliselt siis,kui segaja nukrad silmad vaatavad,mida ma korda saadan või saatma hakkan,mõtlen ümber.sest on ainult 1 inimene,keda ma kuulan,isegi kui ma olen enda suureks joonud.niipalju halastati,et ühele sajasele sain pihta ja veel millelegi,mida ma ei mäleta.tulemus- jäin päevaga 7(loe seitsme) pounderiga plussi ja kaapisin enda muidugi täis.

kokkuvõttes-

IDIOODI LAPSEPõLV

ei saa öelda,et lollideks sünnitakse,aga kujunetakse.kirikus pole veel peksa saand ja ei saa kah.seda ma luban