ajalugu

ajalugu? me ei ütle ajalugu,me ütleme midagi muud.ehk siis meenutused või siis oli vist miskit.ajalugu kui selline kotib ainult teatud tüüpi friike. 1.sündimine.sellest ma ei mäleta midagi.loodetavasti ma ei tekitanud emale erilisi piinu väljutamisel,aga kui tekitasingi,siis see on mulle täiesti pohhui.sest minu näol väljutatud tulemus polnud seda väärt.sellest ajast alates,mida ma mäletan tatikapõlves,olin ma jõhkard.väidetavalt ma tallasin maal onu juures kassipoegade peal,ja kõik neist ellu ei jäänud.midagi nagu mäletaks sellest,aga ma pole kindel.karistada ma selle eest ei saanud.mida ma juba kindlalt mäletan,oli 1972 aasta,olin siis 3ne,istusin vanaisa süles ja vaatasin jäähokit.ma kartsin neid väravavahi maske.need olid nii jubedad,et peitsin pea vanaisa sülle.mis mänguga tegu oli,võib oletada,et mingi mm.kesktelevisioon hokit ikka näitas sel ajal,kuna punased olid hirmkõvad.ette rutates,hakkasin ma nsvl sporti eesotsas hokiga sajaga vihkama.teine asi,mis meenub,oli naabripoiss.ta oli must aasta vanem ja mis kõige hullem,ta sigitaja töötas niiöelda kaugsõidu autojuhsellel ajal oli see kõva sõna.see tähendas pappi ja eelkõige-nätsu.närimiskummi,joptvaju.saime siis naabriaial kokku,küsisin ka närikat.hui ta andis.aga ma olin kiire.sain ta juuksed pihku ja tirisin nii et pilpaid lendas.rohkemaks mõistust polnud.kisa oli palju,aga ma ei saanud jälle karistada,sest vanaema ei sallinud neid naabreid ja vanaisal oli pohhui ja tal polnud ka aega,sest tuli pappi kokku ajada.ja seda ta tegi kah.ta oli oma erialal pärnumaal tuntud meister ja rahapuudust polnud.vanaema tööl ei käinudki.kunagi tatikana leidsin vanamehe rahakarbi.jobannõi v rot.kaks sajarublast,viiekümnesed,hunnik lillasi 25seid ja muud.sel ajal oli 140 rubla kuus ok palk. kui kedagi peaks huvitama,miks minuga tegelesid vanavanemad ja mitte asjaga otseselt seotud inimesed,siis selgitan lühidalt.isa mängis tartu ülikoolis kossu tammiste pundis ja tuli kahekordseks eesti meistriks.tõele au andes küll pingipoisina aga siiski.ja 1971,kui ma olin 2 aastane,käis pauk.korvpallureid sõidutav buss kohtus veokiga ja lõigati sõna otseses mõttes pooleks.isa läks silmapilkselt manalateed ja sellest on mõneti kahju,kuna ma olen veendunud,et ta oleks mind sundinud kossutrenni.omal viimasel eluaastal ta treeniski juba noori mängumehi.ma oletan,et ehk siis oleks minust isegi kas just mängumees,aga noh,vähemalt normaalne inimeseloom saanud.ema oli ka samas bussis ja jäi imekombel ellu.nii oli